Ajaloost
Tartu Püha Aleksander Nevski kogudus loodi 20. sajandi alguses, mil Eesti alad kuulusid Vene tsaaririigi koosseisu ja siinsed õigeusklikud Vene Õigeusu Kiriku Riia piiskopkonna alla. Koguduse üheks tekkepõhjuseks võib pidada Karlova mõisa maadel asunud aleviku kiiret kasvu. Peamiselt eestlastest asunikega alevikus elas palju õigeusklikke, kel puudus oma kirik. Teenistustel käidi koos eesti kogudusega Jüri kirikus Peterburi tänaval (praegune Narva maantee) või venekeelse kogudusega Uspenski kirikus Magasini tänaval. 1913. aastal tekkis linnaosas elavatel haritlastel mõte rajada oma apostlik-õigeusu kogudus ning ehitada kirik.
Idee eestvedajaks oli noor õigeusu preester Anton Laar, kes alustas koguduse registreerimist ja pöördus Riia Vaimuliku Valitsuse poole palvega rajada Karlova alevikku kirik. Riias leiti, et palve on põhjendatud ning vastati jaatavalt. Asuti koguma annetusi kiriku ehitamiseks. Leiti sobiv krunt Karlovas, Sõbra tänaval.
Kirikuhoone kavandi tegi Liivimaa kubermangu arhitekt Vladimir I. Lunski, algselt ühekorruselisena kavandatud kirik sai lõppkavandisse kahekorruselisena (lisalugemist siit). Ehitustöid hakkas juhtima Tartu ehitusinsener Fromhold Kangro. 1914. aasta 27. mail pandi kirikule nurgakivi Riia ja Miitavi ülempiiskopi osavõtul ja 1915. aasta kevadeks oli pühakoda valmis, esialgu osa sisustuseta (vt arhiivifotode kogu). Ehitis ühendab endas Vladimir-Suzdalimaa keskaegse sakraalarhitektuuri jooned sajandialguse vene juugendstiili (vn стиль модерн) mõjutustega, olles niisugusena unikaalne kogu Eesti arhitektuuripildis (alates 1997. aastast Eesti kultuurimälestiste riiklikus registris).
Peale Aleksander Nevskile pühendatud peaaltari oli kirikus veel kolm altarit: Jumalaema kaitsmise altar, Sarovi Serafimile ja suurvürstinna Olgale pühendatud altarid. Kiriku peaaltar oli ainus, mille oma piiskopiametis pühitses esimene eestlasest piiskop ja kristlikuks pühakuks kuulutatud piiskop Platon (Paul Kulbusch). Ülejäänud kolm altarit pühitses Riia ja Miitavi peapiiskop Joann (Smirnov). Vastvalminud kirikus oli kaks pihtkonda: eesti- ja venekeelne. Venekeelne pihtkond lahkus 1918. aastal Tartu Uspenski kirikusse ja sellest ajast jäi kirikusse üksnes eestikeelne õigeusu kogudus.
Tartu Aleksander Nevski kirik ja kogudus mängisid uuemas Eesti õigeusu kiriku ajaloos tähtsat rolli muuhulgas tänu siin teeninud vaimulikele. Esimese maailmasõja ajal, kui Riiast evakueeriti tsaarivõimu ametiasutused, asus Tartusse Riia ja Miitavi ülempiiskop Joann (Smirnov) ning Tartu Aleksander Nevski kirikut kutsuti ka ülempiiskopi kirikuks. Koguduse asutaja, ülempreester Anton Laar, osales EAÕKi rajamisel ja andis koos Konstantin Koklaga välja eestikeelset õigeusu kirjandust. Tartu Aleksander Nevski kirikus teenis ka aktiivne Eesti õigeusu kiriku iseseisvuse eest võitleja, Tartu Ülikooli õigeusu dogmaatika õppetooli professor Karp Tiisik.

Pärast II maailmasõda, nõukogude võimu perioodil Aleksander Nevski kirik suleti ja kogudus liideti sunniviisiliselt Jüri kogudusega, 1964. aastal tehti kirik seest tühjaks. Pärast koguduse ametlikku kustutamist tegutsevate koguduste nimekirjast anti hoone Tartu Linna TSN Täitevkomitee korraldusel toonase Tartu Riikliku Ülikooli raamatukogule (alumine kirik anti ENSV Ministrite Nõukogu büroo otsusega adventistidele ja metodistidele ühiskasutuseks, ülemist saali kasutas raamatukogu). 1964. aastal, kui raamatuid hakati ülemisse saali juurde vedama, kindlustati ka alumise saali lagi, pannes toeks 9 raud- ja 4 puutala (kaks raudtala on alumises kirikus tänaseni näha). Ülemise korruse saali ehitati TRÜ vahendite ning tööjõuga laeni ulatuvad riiulid. 
TRÜ Teaduslik Raamatukogu paigutas Sõbra tänava kirikusse läbi töötamata kirjanduse fondi, kokku ligi 450 000 köidet: dublettide kogu, 1939–1940 raamatukogule üle antud baltisakslaste raamatuvara, nõukogude võimu korraldusel aastatel 1940–1941 likvideeritud teadusseltside, üliõpilasorganisatsioonide raamatuvara, Lõuna-Eesti koolidest ja raamatukauplustest kõrvaldatud trükised, samuti Saksa okupatsiooni ajal konfiskeeritud keelatud kirjandus. Pärast sõda oli ülikooli raamatukogule üle antud ka Eestist põgenenud või küüditatud isikute peremeheta jäänud raamatuvara, mis paigutati samuti Sõbra tänavale.
Raamatufondi hoidmist kirikus pikendati kuni 1983. aastani. Kuid 1981. aasta kevadeks olid TRÜ raamatukogu uues hoones Struve tänavas hoidlad sisustatud, mais algas kolimine ning augustikuuks oli fondihoidla Sõbra tänava kirikust välja kolinud.
Sõbra tänava kiriku ülemine saal püsis mõned aastad tühjana, kuni 1984. aastal kolis Eesti NSV Riiklik Etnograafiamuuseum direktor Aleksei Petersoni eestvedamisel siia muuseumi soome-ugri eksponaatide fondihoidla.
A. Petersoni mälestuste kohaselt tekkis seejuures vastuolu toonase EKP Tartu Linnakomitee I sekretäri Indrek Toomega. Too olevat nõudnud direktori käest Sõbra tänava kiriku ülemise saali võtmeid,  et rajada TRÜ Raamatukogu lahkumise järgselt tühjaks jäänud ruumi võimla. Peterson väitis Toomele, et muuseumieksponaadid on juba hoonesse paigutatud (mis tegelikult pidi toimuma alles paar-kolm päeva hiljem). Toome olevat Petersoni ähvardanud karmide meetmetega ning lubanud saata julgeolekutöötajaid kiriku uksi avama ja muuseumivara välja tõstma. Peterson keeldunud sellegipoolest võtmeid üle andmast ning ruum jäi muuseumile. Peterson jäi küll peale seda sündmust ilma Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjast, kuid kirik säilitas oma kuplid.
Ülemine kirikusaal ehitati raudtellingute ja puulaudise abil kahekorruseliseks, nii et mõlema korruse kõrguseks oli umbes 3 meetrit. Korrused täideti riiulitega, ülemisel korrusel hoiustati soome-ugri ekspeditsioonidelt kogutu, sh paadid, mesipuud, tööriistad, ja alumisel Eesti maarahva sõiduriistad, nagu saanid, vankrid ja jalgrattad.
 

Tartu Pühade Aleksandrite kogudus on kunagise Tartu Aleksander Nevski koguduse järeltulija.

Taasiseseisvunud Eestis hakkas Aleksandri kogudust taastama isiklikul initsiatiivil eestlasest preester Johannes Keskküla. Keskküla oli Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku autonoomia taastamise üks eestvedajaid ning Tartu Aleksandri kogudusest sai taastatava EAÕKi üks esimesi kogudusi.​ Kogudus taasavati 1994. aastal ja kirik tagastati kogudusele 1996. aastal.  1998. aastal oli Eesti Rahva Muuseum restaureerinud Sõbra tänava kiriku kuplid ja sadeveesüsteemi ning 2000. aastal kogu katuse. ERM viis oma varad ära 2001. aastal, seejärel lammutati hoidla tarbeks kirikusse ehitatud vaheseinad, vahelaed, trepid ja riiulid. 
​24. detsembril 2002 anti hoone kogudusele pidulikult üle. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus (Christakis Charalambides) pidas õnnistuspalve; ülempreester Johannes Keskküla ja ERMi direktor Jaanus Plaat allkirjastasid üleandmis-vastuvõtmisakti. Sestpeale kuulus õigeusu kirikuhoone taas täies ulatuses õigeusu kogudusele. Kogudus on toimiv tänaseni ja tegutseb Tartus Sõbra tänaval, Pühade Aleksandrite koguduse nime all.
Share This